Puhkus Dominikaani Vabariigis

Printsess hotell

Kaks nädalat enne jõule on hea peesitada tõelises paradiisis, mida pakub oma palmipuude, põhjamaalase jaoks parajalt kuuma, 26-30 kraadise päikeselise ja vahelduvalt lühikeste vihmahoogudega detsembrikuise kliima, imeilusa kivide ja teokarpide vaba valge liivaga turistide jaoks üks populaarseimaid Kariibi mere saari- Dominikaani Vabariik.  Playa de Arena Blanca rannapiirkonnas Bavaro linna ääres asuv Troopiline Printsess hotell, kus nädala koos Martiniga puhkust nautisime, on üks osa suurest Printsess hotellide kompleksist. Amstar minibussiga Punta Cana lennujaamast hotelli juurde jõudes, näed esmalt Korall Printsess Klubi Hotelli silti. Igaks juhuks küsin hotelli porterilt üle, et kas oleme ikka õiges kohas, sest ostsime toa Troopilise Printsessi hotelli. See on üks ja seesama, kõlab vastuseks.

Väga sõbralik ja naerusuine dominikaanlannast administraator andis meile toa võtme ja hotelli kompleksi plaani, et sellel suurel hotellile kuuluval territooriumil ikka õigesse kohta oskaksime minna. Administraatori keskuse juurest viis minibuss-rong meid meie hotellimaja juurde. Noor, pikk ning väga sõbralik dominikaani noormees aitas me kohvri kolmandale korrusele tirida ning näitas ka toa ette. Liftist võid siin vaid und näha ja tema abi kottide tassimisel oli pärast pikka üheksa tunnist lendu London Gatwickust Punta Canasse igati tänuväärne ja sai ka dollarilise tipiga tasustatud. Me saime kohe hotelli vastas olevast puhvet restoranist esimese hilise õhtusöögi. Võisid valida kõige saadaoleva vahel ja just niipalju, kui  jaksasid või soovisid süüa. Restoran hakkas oma päeva juba lõpetama ja enam palju valikut polnud, kuid kõhud saime täis ja siis muidugi kohe tagasi hotellituppa reisiväsimust välja magama. Kellaaeg on siin neli tundi varasem Inglismaa ajast ja kuus tundi varasem eesti omast. Kell oli 2:30 hommikul inglise aeg, kuid just paras õhtune aeg siin saareriigis, et oma väsinud keha voodis sirutada ja järgmiseks päevaks end välja magada.

Meie toa temperatuur oli stabiilselt  26 kraadi ja laes rippuv elektri tuulik-ventilaator aitas lisaks õhu jahutajale meie ruumi õhu talutava hoida. Magades aga oli isegi külm, kui ventilaator töötas, kuid kui jätsime ööseks ventilaatori sisse lülitamata, siis läks lämmatavalt kuumaks ja tuli õhu puudus. Akna avamine aitas vaid hommikul, kui välisõhk oli pisut jahenenud. Õhtuti ja öösiti oli troopiliselt soe Me ei näinud ühtegi moskiitot esimesel õhtul, kuid minul õnnestus saada kaks hammustust jala peale öö jooksul. Ja järgmisel ööl jälle ning ülejärgmisel. Ühe lendava mutuka suutsin tabada, kuid laiba järgi ei suutnud enam öelda, oli sees siis moskiito või muu lendav putukas.

Hammustuse kohad kippusid hiljem sügelema, kuid hüdrokortisoon salv ja piiritusega määrimine aitas suurest kratsimisest eemal hoida, kuid niipalju nad ikkagi sügelesid, et kratsisin naha verele nendel kohtadel. Siis ilmselt pääses ka mürk välja ja hammustuse kohad hakkasid paranema. Martinit nad ei armastanud, ju siis minu veri oli neile rohkem meeltmööda. Samas jäin mina öösel ventilaatori tuule alast välja ja nii oli sel üksikul näljasel lenduril hea rahulik mu lina alt välja ulatuvalt jalalt öösiti oma einet maiustada.

Toas oli kaks kaheinimese voodit. Meile piisas vaid ühest neist, kuid perega tulijatele on selline hotelli tuba igati hubane ja mahutab kogu pere ühte tuppa. Linasid ja käterätte vahetati iga päev. Mina oleks leppinud ka vähema vahetusega, et hoida kokku loodus ressursse kogu selle hotelli linade kuhja pesemisel ja triikimisel.  Voodid olid parajalt laiad, kuid seda ei saa mitte öelda linade kohta, mis kuidagi madratsi alla ei ulatunud ja öösel voodis keerates keerdusid külje all kortsu, mis magamise natuke ebamugavaks tegi. Pidid ikka lina enda all sirgu jälle tõmbama, et saaks mõnusalt edasi magada.

Looduslik paradiis

Printsess hotellid on rajatud tõelise loodusliku paradiisi alale, kus kaks flamingot, jaanalinnud, pardid, valged koovitajad,  ja teised linnud on end mugavalt ja turvaliselt linnutiigi juures sisse seadnud. Tiik asus just meie hotelli maja juures ja iga kord maja juurde tulles või sealt lahkudes tervitasime me hulljulgeid paabulinde, kes elasid oma linnu elu laskmata end vähimalgi määral turistidest häirida. Iga vihmahoo tulekul pistsid nad kiiresti jooksu varju alla, et oma kaunist kuninglikku väljanägemist mitte rikkuda. Seda oli naljakas, kuid samas imeline vaadata. Hetk hiljem, kui taevataat oma veevalamise lõpetas võis neid uhkeid toredaid linde näha hotelli esimese korruse rõdu piidal istumas, ikka üks emane ja isane sama rõdu peal ning teine paar teise veranda peal. Nähes, et enam midagi taevast alla ei kalla, tulid nad mingi aja pärast taas muru peale, kus nad sageli  gruppides mööda muru jalutasid, üks isane juhtis neljalist või kolmelist emaste gruppi.

Teel hotelli kompleksist administraatori keskuse juurde võis tee-äärsetes veekogudes kohata parte, vesikukkesid, Fishmongerit (inglise keelne nimetus) ja rõõmsaid kilpkonni, kes nautisid elu mõnusalt vees ujudes.

Mõni üksik tuvi jalutas siin ringi, kuid neid palju ei näinud. Hommikuti tulid väiksed mustad kuldnoka väljanägemisega linnud hotelli restorani laudadelt turistide hommikueinest jäänud palukesi korjama. Vahel olid nad päris julged kohe lauale hüppama ja sinna jäetud ja veel koristama taldrikutelt endale meelepärast nokkima. Paar kõhna kassi jalutas hotelli ümber ringi, et hoida hiired eemal. Paistis, et nad veelinde ei kimbutanud ega hirmutanud, jalutasid vaid omasoodu ringi.

Meie toa rõdul elas nahkhiir, kes muidugi päeval magas ja tegutses öösel. Ühel varahommikul kella viie ajal juhtus Martin teda nägema. Igal hommikul aga märgistas ta meie rõdu oma väljaheitega enne, kui naases päevast uinakut tegema . See oli nagu mingi õnnistus. Minu varasema kogemuse järgi on linnud mind õnnistanud pisukese raha juurde tulekuga, kuid see nahkhiire õnnistus paistis üks suuremat sorti lärakas olevat me rõdul, ehk toob siis ka suuremat rahalist sissetulekut. 😊

Jalutuskäik mööda mere äärt

Tegime Martiniga pika jalutuskäigu mööda mere äärt. Kogu mereäärne ala oli hotellidega asustatud. Üks piirkond oli ka kohalike poodide päralt ja oli näha nii vene, kui ka poola keelsete siltidega poe putkasid. Need olid sõna otseses mõttes rannaäärsed putkad, kus siis kohalikud oma kaupa püüdsid turistidele ärida. Hinnad kohalikes turistidele mõeldud poodides olid ameerika dollarites ja üsna krõbedad, niiet ega ostma ei kutsunud. Paarisaja grammise kohvipaki eest küsiti 14 dollarit, mis tundus ikkagi üsna kirves hind minusuguse eurooplase jaoks. Kohaliku kohvi hõrku maitset saime tunda meie hotelli restoranis ja selle üle küll nuriseda ei saa.

Tundus, et meie hotell oli üks populaarseimaid ja rahvarohkemaid. Kõrvalasuv hotell paistis olevat täielikult suletud, samas meie hotellist kaugemal asuv luksushotell Star Principial ei saanud kurta turistide arvu üle. Baldahhiin voodeid meenutavad luksuslikud valgete madratsitega varustatud päevituskohad nende ranna piirkonnas näitasid kõrgemat klassi, nii ka kogu hotelli kompleks, mille hulka kuulus ka suur purjekas hotelli territooriumil. See meenutas mulle kohe Kariibi mere piraate, kelle purjekas tundus olevat sarnane.

Nähes vaid hotellide jada kulgevat mööda mere äärt, tekkis mul kohe kurb küsimus, kus siis kohalik rahvas ujumas käib? Või kas nad üldse käivad? Meri tervitas meid kõikidel päevadel suurte lainetega, ning vette minnes võisid tunda, kuidas see laine kalda poole tulles tahtis sind maha murda ja seejärel tõmbas sind oma jõuga avamere poole. Meie hotelli rannas läks meri ruttu sügavaks ja valge poi hulpis küllalt lähedal kaldale ning hoiatas, et temast kaugemale pole soovitav minna. Kariibi meri on koduks ka haidele ja keegi ei taha just nende verejanuliste mereloomadega silmitsi seista. Lained olid nii suured ja jõulised, et inimesed lihtsalt püüdsid end hoida igal järjekordsel kalda poole sööstval laineharjal kalda lähedal, et vältida enda kaasatõmbamist avamerele.  Vesi aga oli nii mõnusalt soe, et isegi selline lainetega mängimine kätkes oma võlu. Peaasi, et ikka mere soolane vesi saaks oma nahal ära proovitud. Üks hulljulge surfaja kasutas tuulelohe abi laineharjadel püsimiseks ja tema ekstreemne elamus oli kindlasti võrreldamatu lainete sees hüplevate turistide omaga.

Omad ja võõrad

Dominikaanlased räägivad hispaania keelt, kuid hotelli töötajad oskasid ka pisut inglise keelt. Hotelli territooriumil töötavad naised olid kaunid oma tumedate juuste ja valge riietusega. Restoranis töötavatel naistel oli kõigil juustes suur punane lilleõis ja see tegi nad eriti võluvaks minu silmale. Restorani uksel tervitas turiste ja juhatas nad vaba laua juurde väga kauni naeratusega dominikaani neiu.

Väga palju on siin turiste Venemaalt ja Kanadast. Loogiline, et karmist põhjamaa kliimast soovitakse tulla talvest eemale päikeselisse ja sooja merekliimasse. Minu juurde tuli juttu ajama Saša, kes juba mitmendat korda veetis koos naisega talvepuhkust ühes Printsess hotellis. Ta elab koos oma lätlasest kaasaga Arhangelskis. Huvitav oli kohata lätlannat nii kaugel meie Baltimaadest. Saša teadis Eestit väga hästi, oli olnud nii Tallinnas, kui ka Loksal mitmed korrad. Nende otselend Moskvast Punta Canasse oli kestnud üksteist tundi.

Muru

Minu üllatuseks niideti siin kohati muru käsitsi ja kääridega. Viis kohalikku dominikaani meest tegid hommikupalavuses palehigis kükakil tööd, püüdes suurte aiakääridega vihmahoogude ja päikesesooja käes jõudsalt kasvavat muru trimmis hoida. Üks mees oli tööde ülemvaataja, kes ei teinud midagi muud, kui jälgis et need vaesed tööorjad ikka oma tööd korralikult teevad. Mul tekkis kurb tunne neid mehi vaadates. On ju 21.sajand ja kas siis nii turistiderohke hotell ei saa muretseda mingi muruniiduki? Hiljem nägime ka trimmeri ja muruniidukiga aednikku, kuid tundus ikkagi imelik, et kasutati ka algelist inimkäte jõudu muru pügamisel.  Tuli kohe ka meelde ammune nõuka-aeg, kui trobikond mehi kaevasid palehigis kraavi ja üks või mitu ülemvaatajat lihtsalt pidasid nende töö tegemisel silma peal, ise lillegi liigutamata.

Mis aga siinse hotelli murusse puutub, siis see oli ideaalselt madalaks pügatud kogu hotelli territooriumil ja mõjus mõnusa rohelise sametise vaibana. Proovisime ka muru peal üks päev päikest võtta, sest kõik päevitus voodid olid hõivatud. Muru oli parajalt terav ja polnud sugugi nii sametiselt pehme tunne sellel lamada, kui silmale paistis. Euroopas tundub muru olevat palju pehmem.

Ärasõit

Nädal paradiisis möödus kiiresti ja oligi juba kojusõidu päev käes. Hotellitoast pidime end välja kirjutama enne keskpäeva, kuid juba kell üksteist tuli üks dominikaani mees meie kottidele järgi. Rong viis meid koos kohvritega administraatori keskuse juurde, kus siis andsime üle võtmed ja käterättide piletid. Meie lend oli aga hilisõhtul ja nii me jätsime oma kohvrid valvuri hoole alla hotelli sissekäigu juures. Ise läksime tagasi basseini juurde päevitama ja ujuma. Sooja oli sel päeval üle kolmekümne kraadi ja oli päris kahju sellest suvesoojast taas  külma ja vihmasesse Inglismaa talvekliimasse tulla. Peesitasime ja ujusime kuni kella neljani ja seejärel läksime administraatori maja juurde, kust siis Amstari minibuss meid hiljem lennujaama viis. Lennujaamast hotelli tulles oli väljas pime, kuid nüüd tagasi lennujaama sõites nägime ka Baravo linnakest ja loodust teel Punta Canasse. Kohalik elu paistis bussiaknast vaadates väga lihtne ja küllalt kesine olevat. Poed ei hiilanud nagu meil Euroopas, vaid olid väga kehva väljanägemisega. Liiklus oli kohati küllalt tihe ja kaootiline. Kui siiani oli kõikidel päevadel vaid nii viieminutised vihmahood olnud, siis just teel lennujaama hakkas ikka päris korralikult vihma sadama. Õnneks peatus meie minibuss lennujaama katuse all ja nii saime ikka kuivalt kohale. Punta Cana lennujaaam oli oma suurepärasusega suureks kontrastiks kohalikule elule. Meie lend hilines tund aega, kuid me uudistasime kauneid ja rikkalikke poode lennujaamas. Üheksa tundi lendu tagasi koju pani punkti minu ja Martini selle talve puhkusele. Puhkus Dominikaani Vabariigis detsembri kuus on kindlasti hea valik põhjamaa karmist kliimast tulijale.

Leave a Reply